Alpiaed

20. sajandi alguses rajatud alpiaed asub aia südames, endise linnamüüri Ulrika Eleonora bastioni valliga piiratud kausikujulises nõlvadel ja orus. Enamik siinseid taimi on madalad mäestikutaimed, mille päriskodu on kõrgemal kui 1800 meetrit – tavapäraselt kasvavad nad metsavööndi ülaosas ja alpiinses vööndis. Et toime tulla mäestikutingimuste – tugeva tuule, päikesekiirguse ja järskude temperatuurimuutustega – on mägitaimed sageli madala padjandilise kasvuga, nende lehed aga tihti karvased, nahkjad või lihakad, ning õied suured ja värvikirevad.

Mäestikutaimede vahele on pikitud okaspuusorte, põõsaid ja väiksemaid puid, mis lisavad oru nõlvadele põnevaid vorme. Alpiaed on tinglikult jagatud kaheks: põhja- ja idanõlval kasvavad päikeselist ja sooja kasvukohta vajavad taimed, lõuna- ja läänenõlval aga varjutaimed. Päikeseliselt nõlvalt leiab nelke, kellukaid, mägisibulaid ja teisi alpitaimi, oru põhjast Eestis haruldasi viigikaktusi ning iseäranis nõudlikke mäestikutaimi. Varjuala kividest ja turbapätsidest kujundatud terrassid on niiskuslembeste taimede päralt.

Alpiaias kasvavad kivirikud (Saxifraga), kellukad (Campanula), mägisibulad (Sempervivum), karukellad (Pulsatilla), alpi jänesekäpp ehk eedelveiss (Leontopodium alpinum). Suvelava eest peenralt leiab aga ka viigikaktused (Opuntia), marmorlehed (Bukiniczia cabulica), kuradiküüned (Physoplexis comosa), mis Eestis on võrdlemisi haruldased.

Varjunõlvadel kasvab ligi 70 liiki ja sorti priimulaid, samuti leiab sealt teisi huvitavaid varjutaimi – epimeediumid (Epimedium), jalglehed (Podophyllum), tiibpojeng (Glaucidium). Talvekindlust testivad ka kivi-jugapuud (Podocarpus) ja sirmokas (Sciadopitys verticillata).